Hoonete energiatõhususe direktiiv, mille järgi peavad kõik elumajad 2033. aastaks saavutama vähemalt D-energiaklassi märgise on teinud paljud ärevaks. On inimeste rahakotid selleks valmis, kui palju hakkab riik töid toetama ja kas suudame üldse nii suures mahus hooneid lühikese aja jooksul renoveerida?
Äsja lõppenud rahva- ja eluruumide loendus tuvastas, et meie inimeste eluruumid paiknevad kokku enam kui 180 000 hoones. Keskmine selline hoone on ehitatud 1965. aastal. See tähendab, et energiamärgiseid pole meie inimeste hoonetel ollagi. Kui senine Kredexi toetussüsteem on suutnud panna mõned suurlinnade korterühistud siiski oma hooneid renoveerima, siis on ulmeline mõelda, et vaid mõne aasta pärast peaks energiaefektiivne olema iga Eesti eluhoone – nii suur korteriühistu Lasnamäel, kui ka Valga metsade vahel elav üksiku vanamammi taluhoone.
Kaks aastat tagasi tehtud riigikontrolli ülevaatest selgus, et isegi direktiivist leebema eesmärgi saavutamiseks peaksime igal aastal renoveerima kordades rohkem elumaju, kui seda seni on tehtud.
Kõige paradoksaalsem asja juures on aga see, et kui ühelt poolt riik ja Euroopa Parlament nõuavad, siis teiselt poolt tulevad sammud lahenduste võimaldamiseks väga aeglaselt ja suure punnimise peale. Kuidas siis olukorda lahendada?
On selge, et igat Eesti hoonet me niipea ära renoveerida ei suuda. Lõppkokkuvõttes on aga oluline kogu Eesti energiabilanss. See tähendab, et kui üks hoone on renoveerimata, siis peab teine hoone olema nii efektiivne, isegi energiapositiivne, et teeb tasa ka selle ebaefektiivse hoone energiakulu. Parimaks lahenduseks siin on üleüldise positiivse energiabilansi loomine ja siin on omakorda kiireimaiks ja efektiivsemaks lahenduseks päikseenergia.
Üheks variandiks oleks tekitada omaette väikesed piirkonnad, millel igaühel on oma energiabilansi eesmärk. Mõned hooned on vanad ja renoveerimata või mida on üldse võimatu renoveerida piisavalt efektiivseks. Kui aga samasse piirkonda kuuluvad ka kõvasti positiivse energiabilansiga ehk energiat tootvad hooned, näiteks päikesepaneelide abil, siis lõppkokkuvõttes võivad nad üksteist tasandada. Smarteconis oleme spetsialiseerunud suurhoonetele ja arendajatele päikeseparkide rajamisele ja näeme, kuidas päikeseenergia kohe algselt arendusse sisse planeerides on selle kasumlikkus eriti efektiivne. Näiteks oleme paigaldanud Tallinnas DEPO keskuse katusele ühe suurima sedalaadi päikesepargi võimsusega 1400kW. Muul moel poleks sarnase arenduse puhul isegi mõeldav piisava energiaefektiivsuse saavutamine.
Ehk siis vastu võetud direktiivi eesmärkide saavutamisel aitaksid päikesepaneelid ja -pargid seda protsessi tuntavalt. Kuid paraku on ka siin suur takistus, millest on räägitud juba aastaid – riigi võimetus tagada päikeseparkide loomiseks piisavalt võrguvõimsust. Kui tahame vähegi ette kirjutatud eesmärke täita, siis on võrguvõimekus asi, millega peab kohe tegelema hakkama!
Piisava võrguvõimekuse olemasolul saaksime lahendada probleeme piirkondades, kus näiteks elanikkond on vaesem ja kes endale renoveerimist lubada ei suuda. Kui investorid ja arendajad loovad piisavalt päikeseparke, siis ehk ei olegi füüsiliselt kõiki maju vaja üle käia. Või kui maja jääb tühjaks või kolitakse sealt ära, siis üldisesse energiabilanssi panustav päikesepaneel jääb ikka piirkonda alles.
Passiivsete majade soojustamise kõrva peab Eesti looma kiiremas korras võimekuse ja valmisoleku, et arendajad ja investoriks saaksid tekitada juurde aktiivset energia tootmist. Vastasel juhul ei suudame me Euroopa Parlamendi direktiivi täita välja käidud tähtajast veel ka aastakümneid hiljem.
